Hüdroloogiline aastaraamat 2020

2020. aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 55 veetaseme jaama jõgedel, millest 54-s arvutati äravool, ja 6 veetaseme jaama järvedel-veehoidlatel.

Hüdroloogilised vaatlused ja mõõtmised toimusid Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamades.

Jõgede päevakeskmised vooluhulgad (m³/s) ja veetasemed on masinloetaval kujul Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel  SIIN .

Algandmed (veetasemed, vooluhulgad) väljastatakse tasuta. Telli endale huvipakkuvad andmed  SIIT  või saada päring e-posti aadressile teenused@envir.ee

Aastaraamatu koostamiseks kasutatud algandmed säilitatakse Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonnas digitaalselt ning paberkandjal vaatlusvihikud Keskkonnaagentuuri arhiivis.

Hüdroloogiline aasta on periood, mida rakendatakse hüdroloogiliste vaatlusandmete töötlemisel, et saada jõgede iseloomulikke karakteristikuid erinevates looduslikes faasides, alates sügistalvisest veetõusust kuni suvise miinimumi lõpuni. Hüdroloogiliseks aastaks loetakse ajavahemikku 1. oktoobrist kuni 30. septembrini. Käesolev ülevaade on nii 2019/2020 hüdroloogilise aasta kui 2020. kalendriaasta kohta.

Eesti jõgede sesoonseid muutusi äravoolus käsitletakse hüdroloogiliste aastaaegade kaupa järgmiselt: sügis (oktoober ja november), talv (detsember–veebruar), kevad (märts–mai) ja suvi (juuni–september).

Järvede puhul on tinglike hüdroloogiliste aastaaegadena eristatud sügist (oktoober ja november), talve (detsember–märts), kevadet (aprill–juuni) ja suve (juuli–september). 

2019. aasta sügist iseloomustas tavapärasest kõrgem õhutemperatuur ja oktoobrikuus esines normist enam sademeid. Novembris esines sademeid alla normi, kuid paljude jõgede kuukeskmised veetasemed ületasid nii oktoobris kui ka novembris pikaajalisi kuukeskmisi. Oktoobrikuu sademete tagajärjel ületas veetase novembri I dekaadil pikaajalist kuumaksimumi mitmes Lõuna-Eesti hüdromeetriajaamas: Elvas 2 cm, Tarvastus 12 cm, Reolas 14 cm, Korelas 16 cm, Räpinas 22 cm ja Tahevas 28 cm. Eesti hüdromeetriajaamades moodustas kuukeskmine äravool oktoobris 90% ja novembris 110% pikaajalistest kuukeskmistest. Suurimad äravoolud registreeriti novembrikuus Võhandu jõel Räpina hüdromeetriajaamas ja Halliste jõel Riisa hüdromeetriajaamas, moodustades kumbki pikaajalisest kuukeskmisest 210%.

Enamikus hüdromeetriajaamades olid veetemperatuurid langenud püsivalt alla 10°C juba oktoobrikuu I dekaadil. Laadi ja Kunda hüdromeetriajaamades oktoobri II dekaadil. Audru, Nurme, Riisa ja Kirumpää hüdromeetriajaamades oktoobri III dekaadil. Sügise esimesed jäänähtused registreeriti novembrikuus. Esimene kallasjää tekkis lühiajaliselt Kaansoo hüdromeetriajaamas 25. novembril ja Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas 28. novembril. Tudulinna ja Separa hüdromeetriajaamas esines kallasjää alates 24. novembrist kuni 6. detsembrini.

Detsembris esines sademeid taas normist enam ning kuukeskmised veetasemed püsisid üle pikaajaliste kuukeskmiste. Jaanuaris esines normist vähem sademeid ning veetasemed püsisid stabiilsena jätkuvalt üle pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete. Erandiks olid Vanaküla, Hüüru, Rannu-Jõesuu, Pajusi ja Ahja hüdromeetriajaamade kuukeskmised veetasemed, mis jäid alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme. Veebruaris ja märtsis esines sademeid üle normi ja kuukeskmised veetasemed ületasid kõikjal (v.a Vanaküla hüdromeetriajaamas) pikaajalisi kuukeskmisi veetasemeid. Veebruari kuukeskmised veetasemed ületasid pikaajalist kuukeskmist veetaset rohkem kui poole meetri jagu Pajupea, Keila, Vihterpalu, Tõlliste, Kasari, Oore, Aesoo ja Riisa hüdromeetriajaamades. Maksimaalsed veetasemed registreeriti jõgedel talve lõpus - veebruari III ja märtsi I dekaadil. Audru ja Laadi hüdromeetriajaamades mõõdeti uus veebruarikuu maksimaalne veetase (vastavalt 262 cm ja 186 cm üle graafiku nulli). Varasem maksimaalne veetase ületati Audrus 41 cm ja Laadil 13 cm võrra. 

Eesti hüdromeetriajaamades moodustas kuukeskmine äravool detsembris 130%, jaanuaris 150%, veebruaris 260% pikaajalisest kuukeskmisest. Jõgede hüdrograafidelt on võimalik eristada talvel esinenud kolme sademetest tingitud vooluhulga tõusu. Esimene neist esines detsembri I dekaadil, teine jaanuari II dekaadil, kolmas veebruari III dekaadil. 

Haruldaselt soojal talvel olid Eesti kuukeskmised õhutemperatuurid kõrgemad paljuaastasest kuukeskmistest ning päevakeskmine veetemperatuur ei langenud enamus hüdromeetriajaamades püsivalt alla 0,2°C. Erandiks oli Vasknarva hüdromeetriajaam, kus ööpäeva keskmine veetemperatuur langes püsivalt alla 0,2°C 7. veebruaril ning tõusis taas püsivalt üle 0,2°C 20. märtsil. Tavapärasest kõrgemate õhu- ja veetemperatuuride tõttu registreeriti talvel jäänähtuseid vähestel kordadel ning need ei olnud püsivad. Tahkuse hüdromeetriajaamas registreeriti 6. ,7. ja 9. veebruaril jääminek. Oore hüdromeetriajaamas oli 7. veebruaril jääsaarte minek. Veebruari I dekaadil oli Pajusi hüdromeetriajaamas lobjakaminek ja Tõrva hüdromeetriajaamas taldrikjää. Õhutemperatuuride langemisega miinuspoolele 25.-29. veebruaril tekkis Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas kallasjää ja esines lobjakaminekut Võrtsjärvest.

Talve lõpus registreeriti kõige enam jäänähtuseid Ida-Eesti jõgedel ning jäänähtuseid märgiti kevade alguseni. Vasknarva hüdromeetriajaamas oli 17. veebruaril jääminek, 22. veebruaril jääminek ja lobjakaminek, 13. märtsil tihe jääminek Peipsi järvest ning 19. märtsil taas jääminek. Lüganuse hüdromeetriajaamas esines 26.-28. veebruaril, 1.-3. märtsil ja 23. märtsil kallasjääd. Kuningaküla hüdromeetriajaamas esines jääummistust 5.-17. veebruaril, 29. veebruaril-3. märtsil ja 13.-19. märtsil.

'2020. aasta kevad erines paljudest varasematest aastastest, sest tavapärast jääminekut ja lume sulamisest tingitud veetaseme tõusu ei esinenud. Jõgede kuukeskmised veetasemed püsisid märtsis üle pikaajalise kuukeskmise ning maksimaalsed veetasemed registreeriti märtsi alguses. Märtsis moodustas Eesti hüdromeetriajaamade kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust 210% jõgede kõrge talvise baasveetaseme tõttu.

Veetasemed hakkasid langema märtsi teises pooles ning langus jätkus ka aprillis. Aprillis esines normist enam sademeid, kuid lumasulavee puudumise tõttu olid aprilli kuukeskmised veetasemed enamus hüdromeetriajaamades pikaajalistest kuukeskmistest madalamad. Riisa ja Taheva hüdromeetriajaamades jäi aprilli kuukeskmine veetase vastavalt 99 ja 85 cm alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme. Lumevaese talve tõttu esines jõgede maksimaalne äravool tavapärasest varem ning Eesti hüdromeetriajaamades moodustas aprilli kuukeskmine äravool kuukeskmisest äravoolust 50%.

Vähestest sademetest tingitud madalad veetasemed jäid meie jõgesid iseloomustama ka maikuus. Vaid Kasari ja Luguse hüdromeetriajaamades ületas kuukeskmine veetase pikaajalist kuukeskmist veetaset vastavalt 10 ja 11 cm. Väheste sademete tulemusena moodustas maikuus enamus hüdromeetriajaamade kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust vaid 60%.

Ööpäeva keskmine veetemperatuur tõusis püsivalt üle 10°C kõige varem 2. mail Tänassilma hüdromeetriajaamas. Enamus hüdromeetriajaamades registreeriti veetemperatuuri tõus püsivalt üle 10°C mai III dekaadil. Aprilli ja mai jahedate ilmade tõttu algas veetaimestiku intensiivsem kasv varasematest aastatest hiljem. Uue-Lõve hüdromeetriajaamas täheldati vähest kaldataimestikku mai alguses. Mai II dekaadil märgiti esimesed taimestiku nähtused jõe kallastes Tõrve, Ahja, Pajusi, Reola, Kirumpää, Kasari ja Konuvere hüdromeetriajaamades. Taimestiku esinemine üle jõe registreeriti Tänassilma, Tarvastu, Põhjaka I, Pajupea ja Vanaküla hüdromeetriajaamades. Tahkuse, Kääpa ja Oore hüdromeetriajaamades registreeriti mai III dekaadil taimestiku kasv üle kogu jõe.

Juuni I dekaadil märgiti taimestikku jõe kallastes Tartu, Sämi, Vasknarva, Kuningaküla, Nurme, Laadi, Aesoo ja Riisa hüdromeetriajaamades ja Keila ja Hüüru hüdromeetriajaamades esines taimestik laiguti üle jõe. Kõige hiljem registreeriti taimestiku esinemise algus Türi-Alliku, Särevere ja Alajõe hüdromeetriajaamades (alates 25. juunist). Aasta maksimaalsed veetemperatuurid registreeriti enamus hüdromeetriajaamades 28. juunil. Kõrgeimad veetemperatuurid mõõdeti Valgu ja Tõrve hüdromeetriajaamades vastavalt 27,5 °C ja 27,0 °C.

Suvel esines intensiivseid lokaalseid sademeid, mille tõttu jõgede veetasemete muutus oli paiguti väga erinev. Ajavahemikul 9.-12. juuni registreeriti mitmel jõel sademete tagajärjel veetulvasid. Tudulinna ja Roostoja hüdromeetriajaamades tõusis veetase ööpäevaga 135 cm ja Lüganuse hüdromeetriajaamas 95 cm, kuid lähedal asuvas Alajõe hüdromeetriajaamas tõusis veetase vaid 18 cm. Tõrve hüdromeetriajaamas tõusis jõe veetase kahe ööpäevaga 85 cm, teistel Lõuna-Eesti jõgedel märkimisväärset veetaseme tõusu ei registreeritud. Juuni kuukeskmised veetasemed jäid valdavalt pikaajalise kuukeskmise lähedale ja jõgede veerežiim oli peamiselt mõjutatud intensiivsetest lokaalsetest sajuhoogudest. Eesti hüdromeetriajaamades moodustas kuukeskmine äravool juunis 90% pikaajalisest kuukeskmisest.

Juuni lõpus alanud sajuhood jätkusid ka juuli alguses ning tõstsid enamus jõgedes veetasemed pikaajalistest kuukeskmistest kõrgemale, ületades mõnes jaamas isegi ajaloolisi juulikuu rekordeid. Intensiivsed sademed põhjustasid mitmel jõel veetulvasid. Kahe ööpäevaga tõusis veetase Laadi hüdromeetriajaamas 68 cm, Kaansoo hüdromeetriajaamas 70 cm, Reola hüdromeetriajaamas 80 cm, Kasari hüdromeetriajaamas 150 cm ja Nurme hüdromeetriajaamas 192 cm. Juuli kuukeskmise äravoolu suhe pikaajalisse kuukeskmisesse äravoolu oli sademetest tingituna paiguti väga erinev. Enamus hüdromeetriajaamades oli kuukeskmine äravool suurem pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust, kuid sademetest vähem mõjutatud hüdromeetriajaamades (Vasknarva, Vanaküla, Pudisoo, Räpina, Reola, Ahja, Tõlliste, Türi-Alliku, Vodja, Põhjaka I, Riisa ja Uue-Lõve) moodustas kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust 60-90%. 

Augustis esines normist vähem sademeid ning see mõjutas ka jõgede veetasemeid. Enamus jõgedel oli kuukeskmine veetase pikaajalise kuukeskmise lähedal või alla selle. Augusti alguses eristus Lõuna-Eesti jõgedel sademetest tingitud veetaseme tõus ning see kajastus ka Ahja, Tõlliste ja Kääpa hüdromeetriajaamade kuukeskmistes veetasemetes, mis ületasid pikaajalisi kuukeskmisi veetasemeid. Augusti kuukeskmine äravool jäi enamus hüdromeetriajamade alla pikaajalise kuukeskmise äravoolu. Lõuna-Eesti jõgede äravool oli mõjutatud augusti alguses esinenud sademetest ning Rannu-Jõesuu, Tartu, Tõrve ja Kääpa hüdromeetriajaamades ületas kuukeskmine äravool pikaajalist kuukeskmist äravoolu. Augusti kuukeskmine äravool Eesti hüdromeetriajaamades moodustas 70% pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust.

Septembri keskpaigas registreeriti enamus hüdromeetriajaamades üle Eesti vihmast tingitud veetaseme tõuse, kuid kõikjal ei tõstnud see kuukeskmisi veetasemeid üle pikaajalise kuukeskmise. Septembris oli enamus hüdromeetriajaamades kuukeskmine äravool tavapärasest väiksem ning moodustas Eesti hüdromeetriajaamades 70% pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust. Septembri lõpus oli hüdromeetriajaamades näha taimestiku vähest lamandumist ja vananemist, kuid taimestiku paisutav mõju püsis endiselt.

Paljuaastasest keskmisest kõrgema õhutemperatuuri tõttu ei langenud ka ööpäevakeskmine veetemperatuur septembris enamus hüdromeetriajaamades püsivalt alla 10°C. Erandiks oli vaid allikatoiteline Lõve jõgi, kus ööpäevakeskmine veetemperatuur langes püsivalt alla 10 °C 16. septembril.

Alates augustist kuni aasta lõpuni esines iga kuu normist vähem sademeid ning sellest tingituna püsisid enamus jõgede kuukeskmised veetasemed alla pikaajaliste kuukeskmiste või selle lähedal. Oktoobris oli pikaajalisest kuukeskmisest kõrgem kuukeskmine veetase vaid Hüüru, Kääpa, Kasari ja Pajupea hüdromeetriajaamades. Hüüru hüdromeetriajaama veetase oli suuresti mõjutatud allavoolu asunud koprapaisust.

Novembris ületasid pikaajalist kuukeskmist veetaset vaid Pajupea, Hüüru, Keila, Vihterpalu ja Oore hüdromeetriajaamade kuukeskmised veetasemed. 2020. aasta sügis oli tavapärasest veevaesem ning enamus hüdromeetriajaamades oli kuukeskmine äravool väiksem pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust moodustades sellest oktoobris 60% ja novembris 80%. 

Enamus jõgedes langes ööpäevakeskmine veetemperatuur püsivalt alla 10°C oktoobrikuu teisel dekaadil (v.a Uue-Lõve). Taimestiku esinemine jõgedes oli paiguti väga erinev ja taimestiku lamandumine toimus järk-järgult. Taimestiku esinemist registreeriti jõgedes nii oktoobri kui ka novembrikuus. Aasta lõpuks polnud taimestik veel täielikult kadunud Lõuna-Eesti jõgedes, Kehra, Kloostrimetsa ja Põhjaka II hüdromeetriajaamades.

Jäänähtuseid registreeriti kõige varasemalt Roostoja hüdromeetriajaamas, kus novembrikuu viimastel päevadel esines hõredat lumelobjakat. Detsembri esimesel dekaadil alanud külmalaine tagajärjel registreeriti enamus jõgedel jäänähtuste alguseks 8.-10. detsember. Säng püsis puhas Luguse, Uue-Lõve, Särevere, Tarvastu, Türi-Alliku, Vodja, Põhjaka II, Tori, Kehra, Kloostrimetsa ja Pajupea hüdromeetriajaamades. Soojemate ilmade saabudes olid jäänähtused kadunud aasta lõpuks. Ööpäevakeskmine veetemperatuur ei langenud püsivalt alla 0,2 °C mitte üheski hüdromeetriajaamas. 

Keskkonnaagentuur mõõdab veetaset ja veetemperatuuri Peipsi järvel, Võrtsjärvel, Tamula järvel ja Narva veehoidlas. Talvisel perioodil mõõdetakse Peipsi ja Võrtsjärvel ka jää paksust.

Oktoobri alguses olid veetasemed Võrtsjärve Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas kui ka Peipsi järve Mustvee hüdromeetriajaamas pikaajalistest kuukeskmistest madalamal. 4.-6. oktoobril mõõdeti Rannu-Jõesuus veetasemeks -47 cm vaatlusjaama graafiku nullist. Viimati mõõdeti nii madal veetase Võrtsjärvel 2006. aastal. Aasta lõpuks olukord normaliseerus ja veetase tõusis pikaajalise keskmise (pool meetrit üle graafiku nulli) lähedale. Mustvee hüdromeetriajaamas langes veetase pagutuule tõttu oktoobri alguses 25 cm, oktoobri lõpus 35 cm ja detsembri keskel 40 cm allapoole esialgset stabiilset veetaset. Üldiselt esineb aju- ja pagunähtusi Peipsil aasta läbi, suuremad veetaseme kõikumised aju- ja pagutuulte tõttu esinevad tavaliselt sügisel. Peipsi järve veetase hakkas tõusma novembri alguses, saavutades sügiseste tormide mõjul pikaajalise kuukeskmise veetaseme aasta lõpuks.

2019. aasta viimastel kuudel alanud veetaseme tõus jätkus ka 2020. aasta alguses. 2020. aasta kevadine suurvesi saavutas Peipsi ja Võrtsjärvel tipu märtsi lõpus. Kevadine suurvesi saabus tavapärasest poolteist kuud varem, kuid suurvee mõju ulatus ka aprillikuusse. Sellest tulenevalt oli Peipsi ja Võrtsjärve veetase aprillis pikaajalisest kuukeskmisest kõrgemal. Alates maikuust kuni septembrikuuni oli Mustvee hüdromeetriajaamas veetase erakordselt stabiilne, püsides 20-25 cm allpool pikaajalisi kuukeskmisi. Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas olid kuukeskmised veetasemed valdavalt 15-25 cm allpool pikaajalisi kuukeskmisi. Maikuust kuni 2020. aasta lõpuni püsisid veetasemed alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme. Päevakeskmised veetasemed tõusid vaid juuli ja augusti alguses nädalaks pikaajalise kuukeskmise tasemele. Peipsi järve tavapärasest niigi madalam veetase langes 18.-20. novembril Mustvee hüdromeetriajaamas aju- ja pagutuulte mõjul kahe ööpäevaga 156 cm-lt 119 cm-ni graafiku nullist (pikaajaline kuukeskmine veetase novembris 177 cm).

2019. aasta oktoobri esimestel päevadel langes Mustvee, Rannu-Jõesuu ja Kulgu sadama hüdromeetriajaamades ööpäevakeskmine veetemperatuur püsivalt alla 10°C, Roosisaare hüdromeetriajaamas alles oktoobrikuu viimasel dekaadil. Kogu talve püsinud kõrge õhutemperatuur hoidis ka järvede veetemperatuuri tavapärasest 1,5°C kõrgemal. 2019. aasta lõpus tekkis Võrtsjärvele mittetäielik jääkate 25. novembril ja järv vabanes jääst 8. detsembril. 2020. aasta alguses tekkis täielik ühtlane jääkate Võrtsjärvel 7. veebruaril kuid peale minekuks ei saavutanud jää piisavalt paksust. Alates vaatlusajaloo algusest 1921. aastast on 2019/2020 talv esimene, kui Peipsi järvel jääkatet ei tekkinud. Jäänähtuseid esines talvel siiski kolmekümne üheksal päeval. Esimesed jäänähtused registreeriti Peipsi järvel 24. novembril ja viimased 23. märtsil.

2020. aasta kevadel tõusis Peipsi järve Mustvee hüdromeetriajaamas ööpäeva keskmine veetemperatuur püsivalt üle 10°C 21. mail, Võrtsjärve Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas 23. mail, Tamula järve Roosisaare hüdromeetriajaamas 2. mail ja Narva veehoidla Kulgu sadama hüdromeetriajaamas 19. mail. Aasta maksimaalsed temperatuurid mõõdeti Rannu-Jõesuu ja Kulgu sadama hüdromeetriajaamades 20. juulil (vastavalt 24,0°C ja 24,8°C), Roosisaare hüdromeetriajaamas 22. juulil (21,2°C) ja Mustvee hüdromeetriajaamas 10. augustil (23,3°C).

2020. aasta sügisel langesid Peipsi ja Võrtsjärve ööpäevakeskmised veetemperatuurid püsivalt alla 10°C 15. oktoobril, Narva veehoidlas 17. oktoobril ja Tamula järves 1. novembril. 7. detsembril alanud külmalaine tekitas Peipsi järvele viie ööpäevaga vahelduva jääkatte, mis kestis aasta lõpuni. Võrtsjärvel tekkis täielik jääkate nelja ööpäevaga ning jäi samuti püsima aasta lõpuni. Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas mõõdeti 25. ja 30. detsembril kalda ääres jää paksuseks 14 cm.

Narva veehoidlas Kulgu sadama hüdromeetriajaamas mõõdetud veetase on suuresti mõjutatud hüdroelektrijaama tööst. Tamula järve Roosisaare hüdromeetriajaamas mõõdetud veetase käitub Lõuna-Eesti jõgede veetasemetega sarnaselt.

• 2019. aasta 29. novembril tekitas kiire õhutemperatuuri kõikumine Emajõe lähtes haruldase jääummistuse hüdromeetriajaamast ülesvoolu, mis langetas veetaset 12 tunni jooksul Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas 40 cm võrra. Ummistus likvideerus täielikult alles nädal aega hiljem.
• Pedja jõe äkilise veetaseme tõusu ja Võrtsjärve madala veeseisu tõttu toimus Emajõel Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas 5.-9. novembril vee tagasivool Võrtsjärve.
• Räpina hüdromeetriajaamas mõõdeti 2019. aasta novembris vaatlusajaloo suurim novembrikuu vooluhulk (36 m³/s), Tõlliste hüdromeetriajaamas kordus vaatlusajaloo novembrikuu maksimaalne vooluhulk (48 m³/s). 
• 2019. aasta maksimaalne veetase, mis ületas ka kevadist suurvett, mõõdeti Riisa hüdromeetriajaamas 9. novembril ja Vasknarva hüdromeetriajaamas 18. detsembril ja, vastavalt 292 cm ja 98 cm.
• Sauga jõel Nurme hüdromeetriajaamas registreeriti 23. veebruaril uus veebruarikuu maksimaalne vooluhulk (51,8 m³/s). Varasem rekord pärines 2016. aastast (49,7 m³/s).
• Esimest korda terve Peipsi järve vaatlusajaloo jooksul, alates 1921. aastast, ei tekkinud Peipsi järvele püsivat jääkatet.
• Kevadise suurvee tipp oli Tartus Emajõel 14. märtsil (190 cm graafiku nullist). Alates 2014. aastast on kevadised suurveed jäänud valdavalt madalaks, mistõttu tekitas selline veeseis tartlastes elevust. Kuigi Ropka ja Ihaste kandi luhad on sellel veetasemel üle ujutatud, ei kujuta olukord ohtu Tartu elamupiirkondadele. Kriitilisest piirist jäi puudu 60 cm ja märtsikuu ajaloolisest maksimaalsest veetasemest 85 cm.
• Ajavahemikul 9.-12. juuni esines sademete tagajärjel mitmel jõel veetulvasid. Tagajõel Tudulinna ja Rannapungerja jõel Roostoja hüdromeetriajaamades tõusis veetase ööpäevaga 135 cm, Purtse jõel Lüganuse hüdromeetriajaamas 95 cm ja Pedja jõel Tõrve hüdromeetriajaamas kahe päevaga 85 cm.
• Juuni viimastel päevadel esines rohkelt sademeid, mis jõudsid mõjutada mõningate jaamade veetasemeid juunikuu viimasel päeval. Näiteks Nurme hüdromeetriajaamas tõusis veetase 30. juunil 60 cm ja Reola hüdromeetriajaamas 80 cm võrra kõrgemale sajueelsest veetasemest ja tõus jätkus juuli esimestel päevadel.
• Nurme hüdromeetriajaamas tõusis veetase 2. juulil 229 cm-ni, ületades varasemat juulikuu maksimumi 73 cm võrra. Samal kuupäeval mõõdeti ka maksimaalne vooluhulk 15,9 m3/s, varasem juulikuu maksimaalne vooluhulk oli 5,3 m3/s.
• Laadi hüdromeetriajaamas tõusis veetase 2. juulil 149 cm-ni, ületades ajaloolist juulikuu maksimumi 32 cm võrra. Laadil mõõdeti samuti 2. juulil maksimaalne äravool 17,7 m3/s, varasem juulikuu maksimaalne äravool oli 11,4 m3/s.
• Hüüru hüdromeetriajaamas Vääna jõel oli 2020. teisel poolaastal veetase tugevalt mõjutatud seal tegutsevatest kobrastest.
• Põhjaka II hüdromeetriajaamas tõusis veetase 4. novembril 143 cm-ni, ületades ajaloolist novembrikuu maksimumi 5 cm võrra. Põhjaka II veetase oli suuresti mõjutatud seal tegutsevatest kobrastest.
• Riisa jaama 2020. aasta kõrgeimad veetasemed jäid aasta esimesse kvartalisse. Riisa jaam on oluline informatsiooniallikas võimaliku viienda aastaaja kohta Soomaal. Soomaa üleujutusi saab ka seirata satelliidi abil. Juuresoleval pildil on näha 2020. veerohkeima kvartali üleujutuste sagedus Sentinel-1 satelliidi andmetel. Värvid näitavad, mitu protsenti ajast oli ala kaetud veekihiga.

2019/20 hüdroloogiline aasta algas tavapärasest veerohkemalt. Novembrist kuni märtsini oli kõikide kuude kuukeskmine äravool suurem pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust. 2020. aasta kevad erines paljudest varasematest aastastest, sest tavapärast jääminekut ja lume sulamisest tingitud veetaseme tõusu ei esinenud, kuid kõrge baasveetaseme tõttu püsisid kuukeskmised veetasemed üle pikaajalise kuukeskmise. Kõrgeimad veetasemed registreeriti märtsi I dekaadil. Seejärel hakkasid veetasemed langema ning tingituna lumevaesest talvest esines kevadine suurvesi tavapärasest varem ning aprilli kuukeskmised veetasemed olid alla pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete. Suve iseloomustasid intensiivsed lokaalsed sademed, mis tõstsid jõgede veetasemed üle pikaajalise kuukeskmise. Mitmel jõel põhjustasid sajuhood veetulvasid ja registreeriti uusi ajaloolisi juulikuu rekordveetasemeid. Alates augustist kuni aasta lõpuni esines tavapärasest vähem sademeid ning enamus jõgede veetasemed püsisid alla pikaajalise kuukeskmise või selle lähedal. 2020. aasta sügis oli tavapärasest veevaesem.

Projekti „Meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste näitajate seire arendamine kliimamuutuste hindamiseks või prognoosimiseks“(SEME) käigus sai uuendatud suur osa Keskkonnaagentuuri seirejaamadest.

• Üks silmapaistvamatest saavutustest on märtsis Harkus tööle hakanud automaatne sondeerimisjaam, mis saadab raadiosonde kord ööpäevas kuni 30 kilomeetri kõrgusele.
• Unikaalsesse Tooma sooseirejaama said paika aga aparaadid, mis mõõdavad automaatselt pinnase temperatuuri, õhutemperatuuri, niiskust, tuult, laukast aurumist ja sademeid. Varem mõõdeti kõike manuaalselt.
• Peipsi järv sai ka poijaama, mis mõõdab jäävabal perioodil hüdroloogilisi ja meteoroloogilisi parameetreid. Meteoroloogiajaamades on uuendusi aga rohkem kui 20 jaamas.
• Emajõe äärde paigaldati uus interaktiivne, puutetundlik infoekraan, et tartlastel oleks värske ilmainfo alati olemas.

Sindi paisu avamine kalade rändeks on üks osa projektist „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine,“ mida riik Keskkonnaagentuuri eestvedamisel ellu viib. Pärnu jõestiku projekti raames korrastati aga ka jõestiku teisi paisusid. Näiteks on avatud ka Jändja ja Vihtra ning tööd käivad veel Pärnu lisajõgedel Helmeti, Nurme, Kullimaa, Rõusa paisudel. Pärnu jõgi on suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis – suurem kui ülejäänud lõhejõed kokku. Pärnu jõestikus on 270 jõge ja oja, kokku üle 3000 km. Pais asus Pärnu jõe suudmest 14 km kaugusel, olles vee-elustikule ületamatu ja blokeerides rändel olevatele kaladele 90% Pärnu jõestikus asuvatest kude- ja elupaikadest. Sindi paisu lammutamise järel on Pärnu jõgi kogu pikkuses rändetakistustest vaba (Jändja ja Vihtra juba varem tehtud). Ehitustööde käigus lammutati pais, taastati sintlaste väliujula, rajati kärestik ning paisu vanast asukohast allavoolu kudealad. Loe pikemalt  SIIT .

'2020. aasta varasuvel käisid Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna töötajad õppeseminaril Endla looduskaitsealal asuvas Tooma soojaamas. Keskkonnaagentuuri Tooma soojaam on Eestis ainulaadne jaam, kus teostatakse soo hüdroloogilist seiret. Tooma eelmise aasta sündmustest saad lugeda soo aastaraamatust ( LINK )

Palume anda tagasisidet 2020. aasta hüdroloogia aastaraamatu kohta!