Hüdroloogiline aastaraamat 2021

2021 aastal kuulus hüdromeetriavõrgu koosseisu 61 hüdroloogiajaama, millest 55s arvutati äravool.

Hüdroloogilised vaatlused ja mõõtmised toimusid Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamades.

Jõgede päevakeskmised vooluhulgad (m³/s) ja veetasemed on masinloetaval kujul Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehel  SIIN .

Töötlemata seireandmed (veetasemed, vooluhulgad) väljastatakse tasuta. Telli endale huvipakkuvad andmed  SIIT  või saada päring e-posti aadressile teenused@envir.ee

Aastaraamatu koostamiseks kasutatud algandmed säilitatakse Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonnas digitaalselt ning paberkandjal vaatlusvihikud Keskkonnaagentuuri arhiivis.

Hüdroloogiline aasta on periood, mida rakendatakse hüdroloogiliste vaatlusandmete töötlemisel, et saada jõgede iseloomulikke karakteristikuid erinevates looduslikes faasides, alates sügistalvisest veetõusust kuni suvise miinimumi lõpuni. Hüdroloogiliseks aastaks loetakse ajavahemikku 1. oktoobrist kuni 30. septembrini.

Eesti jõgede sesoonseid muutusi äravoolus käsitletakse hüdroloogiliste aastaaegade kaupa järgmiselt: sügis (oktoober ja november), talv (detsember–veebruar), kevad (märts–mai) ja suvi (juuni–september).

Järvede puhul on tinglike hüdroloogiliste aastaaegadena eristatud sügist (oktoober ja november), talve (detsember–märts), kevadet (aprill–juuni) ja suve (juuli–september). 

Käesolev ülevaade on 2021 kalendriaasta kohta.

2020. aasta augustist kuni aasta lõpuni esines normist vähem sademeid, mille tõttu püsisid enamus jõgede kuukeskmised veetasemed eelmise aasta lõpus alla pikaajaliste kuukeskmiste või selle lähedal. Jaanuaris esines normi lähedaselt sademeid, Eesti keskmine sajuhulk moodustas normist 94% ning veetasemed püsisid jätkuvalt alla pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete. Erandiks olid Lüganuse, Kääpa, Tudulinna ja Aesoo hüdromeetriajaamade kuukeskmised veetasemed, mis ületasid pikaajalisi kuukeskmiseid veetasemeid. Veebruaris esines vaid 17 mm sademeid, mis on normist 44%, märtsis esines sademeid 89% normist.

Eesti hüdromeetriajaamades moodustas kuukeskmine äravool jaanuaris 90%, veebruaris 120% pikaajalisest kuukeskmisest. Jõgede hüdrograafidelt on võimalik eristada esimest suurvett veebruari lõpus ning märtsi keskpaigas sulama hakanud lumikattest tingitud vooluhulga suurenemist.

2020. aasta lõpus saabunud soojade ilmade tagajärjel kadusid detsembris tekkinud jäänähtused aasta lõpuks. 2021. aasta esimesed jäänähtused registreeriti enamus jõgedel jaanuari I dekaadil, II dekaadi lõpuks olid jäänähtused registreeritud kõikidel jõgedel (v.a allikatoitelised Vodja, Põhjaka II, Uue-Lõve). Lõuna-Eesti jõgedel moodustus kümne päevaga enamus jõgedele täielik või peaaegu täielik jääkate, mis sulas jaanuari lõpuks. Veebruari alguses esinenud külmalaine taastas täielikud jääkatted. Veetaset tõstvaid jääummistusi registreeriti veebruaris ja märtsis mitmes hüdromeetriajaamas üle Eesti. Tõrve hüdromeetriajaamas esines 28. veebruaril jääummistus, mis tõstis veetaset kahe tunniga 20 cm võrra. Viimased jäänähtused registreeriti enamus jõgedel märtsi keskel, kuid näiteks Tudulinna hüdromeetriajaamast allavoolu esines jääsulg kuni 29. märtsini ja Aesoo hüdromeetriajaamas kadus viimane jää jõelt aprilli keskpaigas. Lõuna-Eesti jõgede veetemperatuurid langesid püsivalt alla 0,2 kraadi jaanuari teisel dekaadil ja tõusid püsivalt üle 0,2 kraadi märtsi teisel dekaadil. Tahkuse, Aesoo, Valgu, Tudulinna, Alajõe hüdromeetriajaamades tõusis veetemperatuur püsivalt üle 0,2 kraadi märtsi III dekaadil. Veetemperatuur ei langenud püsivalt alla 0,2 kraadi Laadi, Nurme, Audru, Uue-Lõve, Kasari, Vasknarva, Lüganuse, Keila, Vihterpalu, Tori, Põhjaka I, Põhjaka II, Vodja hüdromeetriajaamades.

2021. aastal algas lumikatte sulamine veebruari lõpus ning esimene suurvee tipp jõgedel saabus veebruari viimastel päevadel ja märtsi alguses. Veetasemete tõus peatus külmemate ilmade esinemisega märtsi esimese dekaadi lõpus. Märtsi teisel dekaadil esinenud soojemad ilmad asusid taas lumikatet sulatama ning teine suurvee tipp jõudis kohale märtsi keskpaigas. Märtsi lõpus ja aprilli alguses esines ka kolmas suurvee tipp, mis oli põhjustatud sademetest ja seni sulamata jäänud lumest, kuid esimese suurvee tipuni enam veetasemed ei küündinud. Jõgede kuukeskmised veetasemed olid märtsis peaaegu kõikjal üle pikaajalise kuukeskmise (v.a Vasknarva, Hüüru ja Ahja hüdromeetriajaamades) ning maksimaalsed veetasemed registreeriti märtsis. Märtsis moodustas Eesti kuukeskmine jõgede äravool hüdromeetriajaamades pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust 170%. Tavapäraselt ei esine suurvesi märtsis vaid aprillis, selle tõttu on märtsi kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest oluliselt suurem.

Veetasemed hakkasid langema märtsi teises pooles ning langus jätkus ka aprillis. Enamus hüdromeetriajaamades olid aprilli kuukeskmised veetasemed alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme Aprillis esines sademeid vaid 44% normist. Riisa ja Tõlliste hüdromeetriajaamades jäi aprilli kuukeskmine veetase vastavalt 67 ja 59 cm alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme. Jõgede maksimaalne äravool esines tavapärasest varem, suurvesi esines juba veebruaris-märtsis ning ning Eesti hüdromeetriajaamades moodustas aprilli kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust 70%.

Mai oli väga sajune kuu, keskmise sajuhulgaga 83 mm (norm 42 mm). Maikuus moodustas enamus hüdromeetriajaamade kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust 100%. Suuremad sajud avaldusid ka jõgede veetasemetes. Mõne ööpäevaga tõusis veetase Taheva hüdromeetriajaamas ~150 cm, Tõlliste hüdromeetriajaamas ~90 cm, Roostoja hüdromeetriajaamas ~140 cm, Tudulinna hüdromeetriajaamas ~60 cm, Alajõe hüdromeetriajaamas ~65 cm, Lüganuse hüdromeetriajaamas ~60 cm ja Sämi hüdromeetriajaamas ~40 cm.

Ööpäeva keskmine veetemperatuur tõusis püsivalt üle 10°C enamus hüdromeetriajaamades 10. mail. Kõige hiljem registreeriti veetemperatuuri tõus püsivalt üle 10°C Sämi hüdromeetriajaamas 2. juunil. Veetaimestiku intensiivsem kasv algas valdavalt mai keskpaigas soojemate ilmade saabumisega. Juuni II dekaadil registreeriti esimesi taimestiku nähtuseid Alajõe, Varangu ja Toila hüdromeetriajaamades. Kõige hilisem taimestiku esinemise algus registreeriti Arbavere hüdromeetriajaamas (alates 13. juulist).

Aasta maksimaalsed veetemperatuurid registreeriti enamus hüdromeetriajaamades juuli II dekaadil. Enamus jõgedes tõusid veetemperatuurid üle 25°C. Kõrgeimad veetemperatuurid mõõdeti Valgu ja Tõrve hüdromeetriajaamades vastavalt 12. juulil 30,0°C ja 15. juulil 29,0°C. Valgu hüdromeetriajaamas on kuumade ilmadega tavapäraselt vett vähe ning see loob olukorra, kus madala veetaseme korral on veetemperatuur hüdromeetriajaamas väga kõrge.

Juunis esines üle Eesti valdavalt vähe sademeid (44% normist), erandina oli sajuhulk normist suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis ning väiksem saartel, Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis. Juuni kuukeskmised veetasemed ületasid pikaajalist kuukeskmist veetaset või jäid selle lähedale (v.a Vasknarva, Rannu-Jõesuu, Tartu, Vihterpalu hüdromeetriajaamades). Juuni suuremad sademed esinesid jaanipäeva paiku, kui Reolas esines ka aasta esimene tulv ja veetase tõusis ööpäevaga 80 cm võrra. Eesti hüdromeetriajaamades moodustas kuukeskmine äravool juunis 90% pikaajalisest kuukeskmisest. Aeglasemalt reageerivatel jõgedel avaldus juuni sademete vaegus ka juuli ja augusti kuukeskmistes veetasemetes.

Juuli sajuhulk oli normist väiksem, moodustades sellest 75%. Juuni ja juuli väheste sademete mõjul jätkasid veetasemed langemist ning jäid enamus hüdromeetriajaamades alla pikaajalise kuukeskmise või olid selle lähedal (v.a Lüganuse hüdromeetriajaamas). Juuli kuukeskmine äravool Eesti hüdromeetriajaamades moodustas 50% pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust.

Augustis esines normist enam sademeid (150%). See avaldas mõju ka jõgede veetasemetele, mis hakkasid taas tõusma, kuid jäid valdavalt alla pikaajalise kuukeskmise veetaseme või tõusid selle lähedale. Pikaajalist kuukeskmist veetaset ületasid vaid Keila, Vihterpalu, Pajupea, Pajusi, Ahja, Kasari, Uue-Lõve ja Luguse hüdromeetriajaade veetasemed.

Eesti keskmine õhutemperatuur oli augustis paljuaastasest keskmisest 0,8 kraadi võrra madalam ning see langetas ka jõgede veetemperatuure. Veetemperatuuri langemise tagajärjel lakkas ka veetaimestiku arenemine ning selle aasta taimestiku paisutav mõju vee voolule oli kõige suurem juuli lõpus (tavapäraselt on maksimaalne mõju esinenud augusti keskpaigas). Augusti kuukeskmine äravool Eesti hüdromeetriajaamades moodustas 70% pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust. Kuukeskmine äravool ületas pikaajalist kuukeskmist äravoolu vaid saartel asuvates Luguse ja Uue-Lõve hüdromeetriajaamades.

Septembris oli keskmine sajuhulk Eestis 36 mm (norm 58mm) ning sellest tingituna püsisid enamus jõgede kuukeskmised veetasemed alla pikaajaliste kuukeskmiste või selle lähedal (v.a Pajupea, Ahja, Alajõe ja Kasari hüdromeetriajaamades). Septembris oli enamus hüdromeetriajaamades kuukeskmine äravool tavapärasest väiksem ning moodustas Eesti hüdromeetriajaamades 50% pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust.

Ööpäevakeskmised veetemperatuurid langesid püsivalt alla 10°C Põhjaka I, Põhjaka II, Vodja, Särevere, Tori, Arbavere, Roostoja, Tudulinna, Alajõe, Lüganuse, Sämi ja Vanaküla hüdromeetriajaamades septembri II dekaadil. Teistes jõgedes langes ööpäevakeskmine veetemperatuur püsivalt alla 10°C oktoobrikuu esimese ja teise dekaadi vahetusel. Taimkatte lamandumine toimus jõgedes novembrikuu jooksul.

2021. aasta sügis oli tavapärasest veevaesem ning enamus hüdromeetriajaamades oli kuukeskmine äravool väiksem pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust moodustades sellest oktoobris 50% ja novembris 90%. Sademetest tingituna ületas novembri kuukeskmine äravool pikaajalist kuukeskmist äravoolu vaid Vihterpalu, Hüüru, Keila, Kasari, Pudisoo, Kehra, Vihterpalu, Luguse ja Uue-Lõve hüdromeetriajaamades. Detsembris oli samuti enamus jaamades kuukeskmine äravool pikaajalisest kuukeskmisest äravoolust väiksem (90%), ületades seda ainult Reola, Ahja, Tõlliste, Tõrva, Aesoo ja Riisa hüdromeetriajaamades.

Novembris ületasid pikaajalist kuukeskmist veetaset Pajupea, Keila, Vihterpalu, Kasari, Oore, Aesoo, Luguse ja Uue-Lõve hüdromeetriajaamade kuukeskmised veetasemed. Aasta lõpus olid veetaseme tõusud põhjustatud sademetest novembri I ja III dekaadil ja lume sulamisest detsembri II dekaadil.

Novembri viimasel dekaadil langes õhutemperatuur alla 0 °C ning püsis miinuspoolel paar nädalat. Selle tulemusena moodustusid esimesed jäänähtused kallasjääna jõgedel juba novembri viimastel päevadel ning detsembri esimesel dekaadil arenesid jäänähtused mittetäielikuks või täielikuks jääkatteks. Detsembri teises dekaadis tõid läänetsüklonid Eestisse plusstemperatuurid ja ka vihma. Tekkinud täielik või peaaegu täielik jääkate jõgedel taandus kiiresti 19. detsembriks väheseks kallasjääks. Alates 20. detsembrist langes õhutemperatuur kuni aasta lõpuni taas märgatavalt alla 0°C, minimaalselt -20 °C juurde 25. detsembril. Jõgedel taastus jääkate, kuigi väiksemas ulatuses kui detsembri alguses. Jõgede jääga kaetus detsembri lõpus oli 80%. Ööpäevakeskmine veetemperatuur langes enamus jaamades püsivalt alla 0,2°C detsembri III dekaadil.

Keskkonnaagentuur mõõdab veetaset ja veetemperatuuri Peipsi järvel, Võrtsjärvel, Tamula järvel ja Narva veehoidlas. Talvisel perioodil mõõdetakse Peipsi ja Võrtsjärvel ka jää paksust.

2021. aasta jaanuaris ja veebruaris püsisid Peipsi järve Mustvee ja Võrtsjärve Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamades mõõdetud veetasemed allpool pikaajalist kuukeskmist veetaset. Alates märtsist käitusid Võrtsjärve ja Peipsi järve veetasemed teineteisest veidi erinevalt. Terve aasta alla pikaajalise keskmise püsinud Peipsi järve veetase tõusis mai lõpuks pikaajalise kuukeskmise tasemele. Samal ajal Võrtsjärve mai kuukeskmine veetase jäi mais-juunis ~30 cm alla pikaajalise kuukeskmise. Seda seetõttu, et Võrtsjärvel saabus suurvesi märtsis ehk kuu aega varem kui tavaliselt. Kuni 2021. aasta lõpuni püsisid Peipsi ja Võrtsjärve kuukeskmised veetasemed alla pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete.

2021. aasta alguses tekkis täielik ühtlane jääkate Peipsi järvele jaanuari esimesel dekaadil ja püsis märtsi lõpuni – kokku 81 päeva. Maksimaalseks jääpaksuseks mõõdeti 50 cm Mustvee hüdromeetriajaamas 25. veebruaril. Detsembris 2020 Võrtsjärvele tekkinud täielik ühtlane jääkate hakkas lagunema märtsi viimasel dekaadil. Suurim jääpaksus 30 cm püsis stabiilselt 10. veebruarist 8. märtsini.

2021. aasta kevadel tõusis Tamula järve Roosisaare hüdromeetriajaamas ööpäeva keskmine veetemperatuur püsivalt üle 10°C 9.mail, Peipsi järve Mustvee, Võrtsjärve Rannu-Jõesuu ja Narva veehoidla Kulgu sadama hüdromeetriajaamades 10. mail. Aasta maksimaalsed temperatuurid mõõdeti Roosisaare hüdromeetriajaamas 23. juunil (28.°C), 15. juulil Kulgu sadama (30,0°C), Rannu-Jõesuu (27,6°C) ja Mustvee (27,2°C) hüdromeetriajaamades.

2021. aasta sügisel langesid ööpäevakeskmised veetemperatuurid püsivalt alla 10°C Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas 6. oktoobril, Mustvee hüdromeetriajaamas 9. oktoobril, Kulgu sadama ja Roosisaare hüdromeetriajaamades 16. oktoobril.

Esimesed jäänähtused tekkisid Peipsi ja Võrtsjärvele juba 22. novembril, laialdane jäätumine toimus samuti kuu lõpus ning täielik ühtlane jääkate tekkis nädala ajaga. Peipsi järve puhul oli tegu tavapärasest erineva olukorraga. Viimastel aastatel on Peipsi keskosa jäätunud aeglaselt, jäätekke perioodil esineb seal tavaliselt lahtist rüsijääd, täielik ühtlane jäätumine kestab umbes kuu aega.

NB! Tavapärasest erinev olukord Peipsi järve jäätumise dünaamikas nõudis kahjuks ka inimohvreid. Kiire jäätumise järgselt lubati kalastajad järvele 10. detsembrist, aga alates detsembri teisest dekaadist hakkas värskelt tekkinud jää muutuma ebastabiilseks. Rolli mängisid erinevad põhjused:

• Kuigi jää paksus oli selleks päevaks saavutanud piisava teoreetilise paksuse peale minekuks (~30cm), ei olnud see piisav, et vastu panna detsembri teisel dekaadil esinenud sademetele ja kiirele õhutemperatuuri tõusule;
• soojast aastaajast oli Peipsi järve veemassi sügavamates kihtides akumuleerunud soojem vesi, mis pääses liikvele intensiivse vee peale voolu tõttu valgalalt.

Narva veehoidlas Kulgu sadama hüdromeetriajaamas mõõdetud veetase on suuresti mõjutatud hüdroelektrijaama tööst. Tamula järve Roosisaare hüdromeetriajaamas mõõdetud veetase käitub Lõuna-Eesti jõgede veetasemetega sarnaselt.

• Kloostrimetsa hüdromeetriajaamas Pirita jõel tekkis 27. veebruaril jäämineku tagajärjel jääummistus, mis põhjustas veetaseme tõusu 319 cm-ni (pikaajaline veebruari kuukeskmine 153 cm). Jääummistuse vabanemisel langes veetase ühe tunniga 150 cm võrra.
• Narva veehoidla Kulgu sadama hüdromeetriajaamas mõõdeti 26. mail ajalooline maksimaalne veetase 218 cm graafiku nullist, ületades varasemat rekordit 4 cm võrra.

• 22. oktoobril esinenud torm mõjutas Narva jõe veetaset ning esines rannikuala üleujutus Narva-Jõesuu linnas, veetase tõusis 165 cm-ni Amsterdami nullist (kriitiline veetase 180 cm). Veetaseme tõus ulatus 15 km ülesvoolu Narva linnani. Maksimaalne veetase Narva linna hüdromeetriajaamas oli 22. oktoobril 272 cm üle graafiku nulli. Võrdluseks ajalooline maksimaalne veetase on mõõdetud 9. jaanuaril 2005 aastal, kui veetase küündis 323 cm-ni.

• Alajõe ja Hüüru hüdromeetriajaamade veetasemed olid suuresti mõjutatud kobraste tööst jaamade lähedal.
• See pole väga tavapärane, et hüdroloogilistel välitöödel satuvad ette seesugused ootamatud külalised nagu kõrval olevast videost näha on. Saarmaid võibki kohata suurematel vooluveekogudel. Talvel seavad loomad end sisse jõgede kärestikulistes kohtades ehk paikadesse, mis ei lähe jäässe. Sealt otsivad nad endale toitu.
• Audru hüdromeetriajaamas registreeriti juulis uus ajalooline kuumiinimum (90 cm). Uus kuumiinimum registreeriti ka 5. augustil (92 cm). Sama kuu lõpus 26. augustil registreeriti rohkete sademete tulemusena uus pikaajaline kuu maksimum veetaseme rekord (173 cm).
• 16. septembril toimus Laadi hüdromeetriajaamast allavoolu veskipaisul renoveerimistööd, mille tulemusel muutus Reiu jõel veerežiim ja sündis ka uus septembrikuu miinimum veetaseme rekord (64cm).

2020/21 hüdroloogiline aasta algas tavapärasest veevaesemalt, kuid veebruar ja märts oli võrreldes pikaajaliste kuukeskmistega veerohkem. Aasta kõrgeimad veetasemed esinesid märtsis. Sarnaselt paarile viimasele aastale esines kevadine suurvesi tavapärasest varem ning aprillis oli kuukeskmine äravool väiksem pikaajalisest äravoolust. Maikuus esines normist enam sademeid, mille tulemusena mais ja juunis püsis kuukeskmine äravool pikaajalise kuukeskmise äravoolu lähedal. Suve iseloomustasid juunis-juulis kõrged õhutemperatuurid ja vähesed sademed. Jõgede veetemperatuurid tõusid juulis peaaegu kõikjal üle 25°C. Vähestest sademetest tingituna püsisid veetasemed alla pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete ja hakkasid tõusma alles pärast sajust augustikuud. Sügiskuud olid jälle tavapärasest veevaesemad ja kuukeskmine äravool püsis aasta lõpuni pikaajalisest kuukeskmisest väiksem. Novembri lõpus langesid õhutemperatuurid miinuspoolele ja jõgedel registreeriti esimesed jäänähtused. Detsembri keskpaigas saabunud soojad ilmade mõjul jäänähtused taandusid, kuid aasta lõpus pöördusid õhutemperatuurid taas alla 0°C ja jõgedel registreeriti erinevaid jäänähtuseid. Eesti keskmine vooluhulk 2021. aastal oli 391 m3/s. Keskmine pikaajaline vooluhulk ehk norm (2000-2021) on 431 m3/sek. 2021. a veeressursid olid seega 9% alla normi. Eesti pinnavee varusid hinnatakse aasta keskmise äravoolumahu järgi (W, mln km ³ ). 2021. aasta äravoolumaht oli 12364,4 mln m ³ , norm 13633,6 mln m ³ .

Mais paigaldas Keskkonnaagentuur Peipsi järvele uudse poijaama, mis hakkab mõõtma hüdroloogilisi ja meteoroloogilisi parameetreid jäävabal perioodil. Poi ilmajaam registreerib õhutemperatuuri, õhurõhku, tuule kiirust ja suunda ning multiparameertiline sond erinevaid vee kvaliteedi näitajaid (hapnik, hägusus, pH, temperatuur jm). Olulisim muudatus võrreldes senise seirega on see, et mõõtmised toimuvad automaatselt, suure ajalise ja sügavustihedusega ning andmed hakkavad laekuma kodulehele reaalajas. Seega on võimalik muutusi vee kvaliteedinäitajates jälgida pidevalt.

Maailma Meteoroloogia Organisatsioon (WMO) tunnustab maailma pikaaegseid ilmavaatlusjaamu, mis tegutsenud vähemalt 100 aastat ja mis on unikaalsed andmeallikad kliima varieeruvuse ning muutuste hindamisel. Tänavuses hindamisvoorus tunnustati 57 jaama, mille seas on ka Keskkonnaagentuuri Tooma soojaam.

Palume anda tagasisidet 2021 aasta hüdroloogia aastaraamatu kohta!